Mida peaksid perearstid teadma?
Mida saab perearst teha?
Depressioon on esmatasandi arstiabis sageli aladiagnoositud ja alaravitud. Depressioonis inimesed võivad olla abi otsimise osas tõrksad. Perearsti vastuvõtule minnes võib depressioon kehaliste sümptomite tõttu märkamata jääda (kuni kaks kolmandikku depressiooni sümptomitest on kehalised). Ka sageli kaasuv ainete kuritarvitamine ja patsiendi tõrksus afektiivsetest kaebustest rääkida võib depressiooni äratundmist raskendada.
Kui depressioon on diagnoositud, on heaks praktikaks, et patsiendi ravimisega tegeleb perearst. Depressiooni raviprotsessi võib raskendada piiratud ligipääs psühhoteraapia teenusele, sobivate ravimite puudumine või juhiste eiramine ravimi manustamise osas.
Esimese asjana tuleks hinnata, kas patsiendil on depressiivne episood. Sõltuvalt depressiivse episoodi raskusest, tuleb alustada medikamentoosse raviga või psühhoteraapiaga, et taastada patsiendi normaalset meeleolu. Raske depressiooni puhul on medikamentoosne ravi esmane valik. Sageli toob parima raviefekti psühhoteraapia ja medikamentoosse ravi kombineerimine.
Alljärgnevates sektsioonides räägitakse depressiooni skriinimisest, diagnoosimisest ja ravist täpsemalt.
iFightDepression eneseabiprogramm
iFightDepression on veebipõhine juhendatud eneseabiprogramm kerge ja mõõduka depressiooniga inimestele.
Depressiooni skriinimiseks on välja töötatud mitmeid vahendeid.
Depressiooni hindamiseks saab ühe abivahendina kasutada WHO-5 heaolu indeksit. See on hästi valideeritud inimese subjektiivse heaolu hindamise skaala. Seda on lihtne kasutada ning see sisaldab vaid viite küsimust. Skaala kõik väited on sõnastatud positiivselt ning seal ei mainita depressiooni.
Kui patsiendi WHO-5 heaolu indeksi punktisumma on väiksem või võrdne 13-ga, siis võib depressiivset häiret tõenäoliseks pidada (testi tundlikus on 80%). Küll aga on vajalik diagnoosi täpsustamine.
Esmatasandi arstiabis võib depressiooni skriinimiseks kasutada ka küsimustikku PHQ-9 (Patient Health Questionnaire), mis võimaldab hinnata ka depressiooni sümptomite tõsidust ning patsiendi funktsionaalse seisundi muutusi.
Küsimustik on valideeritud ning aitab regulaarsel täitmisel hinnata patsiendi seisundi paranemise või halvenemise määra.
Punktisumma 5-9 viitab võimalikule kergele depressioonile, punktisumma 10-14 mõõdukale depressioonile ja punktisumma 15 või rohkem raskele depressioonile. Erilist tähelepanu tuleks pöörata jaatava vastuse korral küsimusele number 9 (küsimus surmasoovi ja enesevigastamise mõtete kohta: “mõtted, et oleksid parem surnud või vigastaksid end mingil viisil”)
Depressiooni diagnoosimisel on kaks kõige suuremat raskust järgmised:
Eristada depressiooni ja tavalist stressireaktsiooni või kurbust, mis on loomult mööduv meele seisund
Mitte alahinnata kerge depressiooni sümptomeid – ka kerget depressioont tuleb ravida
Depressiivse häire raskust või tõsidust saab hinnata mitme aspekti abil: apaatsus, emotsionaalne tuimus, süütunne, sügav lootusetus, sage tujude vaheldumine, suitsidaalsus (suitsiidimõtted, suitsidaalne käitumine), psühhootilised sümptomid ja isiksuslikud muutused.
Kas Sa soovid depressiooni paremini märkama ja diagnoosima õppida? Kui jah, anna oma soovist teada e-post aadressil suicidology@suicidology.ee).
Kui kahtlustad, et Sinu patsiendil võib olla depressioon, tuleks kaaluda ka orgaanilise meeleoluhäire võimalikkust.
Kehaline ja/või ravimitest põhjustatud depressiooni tuleb välistada ja ravida:
- Endokrinoloogiline väärtalitlus nagu kilpnäärme üle- või alatalitlus, hüperparatüreoidism, Cushingi sündroom
- Neuroloogilised häired
- Viirusinfektsioonid
- Vähk ja paraneoplastilised sündroomid
- Autoimmunne reaktsioon
- Farmakoloogilised põhjused nagu kortikoteraapia, benzodiazepiinide ja muu sellise kuritarvitamine / sõltuvus
- Meditsiiniline ravi ei pruugi tähendada vaid medikamentoosset ravi, vaid võib sisaldada ka teisi ravivõtteid, mida rakendavad kitsama eriala spetsialistid.
- Psühholoogiline ravi tähendab ennekõike psühhoteraapiat (ehk nii-nimetatud “rääkimise teraapiat”), millel on mitmeid teoreetilisi ja kliinilisi alavorme. Depressiooni kergemate vormide puhul võib patsiendi tervenemiseks piisata vaid psühhoteraapiast, kuid depressiooni raskemate vormide puhul on vajalik psühhoteraapia kombineerimine medikamentoosse raviga.
- Sotsiaalsed sekkumised ja muud heaolu soodustavad võtted ja tehnikad. Siia kuuluvad erinevad sotsiaalsed tegevused, lõõgastumistehnikad, mõõdukas regulaarne treening, loovteraapiad, haiguslehele määramine (vajadusel), omaa haiguse tundmaõppimine ja eneseabivõtete arendamine. Need tegevused võimestavad patsienti ja aitavad tal muutuda lootusrikkamaks. See omakorda tõstab ka medikamentide ja psühhoteraapia efektiivsust.
Esmatasandi arstiabis ravitakse depressiooni tavaliselt antidepressantide määramise ja asjakohaste psühholoogiliste teenuste juurde suunamise abil. Järgmises sektsioonis räägitakse antidepressantidest ja asjakohastest psühholoogilistest ja muudest teenustest veidi täpsemalt.
Depressioonis inimesel on aju neurotransmitterite ainevahetus tasakaalust väljas, kuid täpne neurokeemiline väärtalitlus ei ole teada. Antidepressandid suurendavad neurotransmitterite võimet teatud aju osades ühelt närvirakult teisele impulssi edasi kanda. Peamiselt on kasutusel selektiivsed serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitoreid – SNTI (näiteks venlafaksiin), dopamiini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitoreid – DNTI (näiteks Bupropioon), serotoniini tagasihaarde inhibiitorid – STI (näiteks estsitalopraam, tsitalopraam – Cipramil, fluoksetiin – Prozac, sertraliin – zoloft), noradrenaliini tagasighaarde ihnibiitoreid – NTI (näiteks Reboksetiin – Edronax).
Depressiooni ravi kombineerituna asjakohase teraapiaga peaks vältama seni, kuni sümptomid on taandunud (tavaliselt 4 – 6 nädalat) ning jätkuma vähemalt järgmised kuus kuud, et vältida tagasilangust. Mõned patsiendid vajavad teraapiat pikema perioodi vältel. Antidepressantide manustamist ei tohiks järsult lõpetada, sest tagasilanguse ehk relapsi tõenäosus on sel juhul üle kahe korra suurem.
On mitut liiki antidepressante, mis erinevad pigem oma kõrvalnähtude kui efektiivsuse poolest. Kaks olulist antidepressantide gruppi on tritsüklilised antidepressandid (TCA) ja selektiivseed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI). TCA gruppi kuulub Amitriptüliin, Klomipramiin, Dibensepiin ja Doksepiin. TCA antidepressantide puhul võib kõrvaltoimetena ilmneda deliirium, suu kuivus, värisemine. SSRI gruppi kuuluvad Citalopraam, Escitalopraam, Fluoksetiin, Fluvoksamiin, Paroksetiin ja Sertraliin. Kui patsiendile antidepressante tutvustatakse, on oluline informeerida ka nende võimalikest kõrvaltoimetest. Niisama oluline on ka rõhutada, et antidepresandid ei moonuta isiksust ega tekita sõltuvust.
Mõnikord vajavad patsiendid ka teisi ravimeid. Määrates patsiendile rahusteid (nagu bensodiasepiinid), on oluline, et neid kasutataks aine kuritarvitamise ja sõltuvuse riski tõttu lühikest aega (võimalusel vähem kui 2 nädalat). Psühhootilise depressiooni puhul tuleb kasutada antipsühhootikume ja ravile resistentse depressiooni puhul tasuks kaaluda liitiumi kasutamist.
Ka Sa oled huvitatud oma ravioskuste edendamisest? Anna sellest teada e-maili aadressil suicidology@suicidology.ee või info-predinu@eaad.net ning täpsusta, millises piirkonnas Sa lisakursusel osaleda soovid.
Depressioonis patsientidele võib psühhoteraapia väga abistav olla. Psühhoteraapia teenus on kättesaadav paljudes raviasutustes ja kliinikutes. Kui rahalised võimalused lubavad, võib psühhoteraapias käia ka erakliinikus.
Tõhusust depressiooni ravis on kõige järjekindlamalt näidanud kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT). Teraapia tavapärane kestus varieerub kuuest nädalast kuue kuuni. KKT käigus aidatakse patsientidel märgata ja muuta kognitsioone, mis säilitavad depressiivset meeleolu. Samuti aidatakse leida tasakaalu igapäevaste kohustuste ja nauditavate tegevuste vahel.
Tõenduspõhiselt efektiivsete teraapiatena võib välja tuua veel isikutevahelise teraapia (IVT) ja teadlikul tähelepanelikkusel (mindfulness) ja aktsepteerimisel põhinevad teraapiad. Aktsepteerimisel põhinevad teraapiad püüavad aidata patsientidel vältida üksnes iseenda mõtlemisest lähtuvaid hinnanguid oma isiku kohta. Isikukeskne nõustamine on patsiendi soove arvestav ning sellele on iseloomulik empaatiline ja toetav lähenemine.
Kõikide psühhoteraapia liikide efektiivsus ei ole tõenduspõhist kinnitust leidnud. Arvestades teraapia suhtelist kulukust, tuleks patsiendile soovitada vaid neid teraapiaid, mille kuluefektiivsus on kinnitust leidnud.
Perearstid peaksid uurima, milliseid teraapiad nende teeninduspiirkonnas ja selle läbinaabruses pakutakse. Strukturaalsete takistuste minimiseerimise huvides võiks patsiendile pakkuda informatsiooni teenuse maksumuse, askukoha, eesmärgi või olemuse ning kestuse osas.
Koolitused
Enamus inimesi saavad kasu koolitustest. Koolitusi võivad väiksemates või suuremates gruppides läbi viia vastava ettevalmistuse läbinud (pere)õed, psühholoogid. Kui grupid on edukad, võivad need edasi areneda eneseabigruppideks. Depressiooni tundmaõppimiseks ja sellega toimetulekuks on olemas ka veebipõhised ressursid – üheks selliseks näiteks on eneseabiprogramm iFightDepression.
Kui soovid osaleda koolitusel, kus tutvustatakse kerge ja mõõduka depressiooniga inimestele mõeldud eneseabiprogrammi iFightDepression, siis anna sellest teada e-maili aadressil suicidology@suicidology.ee. Koolitusel räägitakse, kuidas patsiente eneseabiprogrammi juurde suunata ning kuidas nende tööprotsessi toetada ja jälgida.
Psühhiaatrilisele ravile suunamine
Kui on alust arvata, et patsiendil on raske, bipolaarne, psühhootiline või ravile allumatu depressioon, koos kaasuva suitsidaalsuse, äärmusliku negativismi või rahutusega, on patsiendi seisund väljaspool esmatasandi arstiabi kompetentsi piire ning selline patsient tuleks suunata psühhiaatrilisele ravile.
- Patsienti tuleks informeerida depressiooni meditsiinilisest mudelist (näiteks: depressioon on tõsine haigus,
depressioon on võrreldav teiste meditsiiniliste häiretega, depressioon on ravitav) - Sugulasi tuleks võimalusel raviprotsessi kaasata (patsiendi loal)
Arutamine elustiili teemadel (igapäevane elukorraldus, sotsiaalne tugi, ainete tarvitamine) - Inimene tuleks haiguslehele kirjutada vaid siis, kui see on vältimatu (näiteks raske depressioon). Tööl käimise lõpetamine võib paljude patsientide puhul mõjuda depressiooni süvendavalt
- Kutsu patsient 2 nädala pärast enda juurde tagasi – kui ilmnevad antidepressantidest tingitud kõrvalnähud, kutsu patsient tagasi varem
Kas soovid parandada oma oskusi depressiivse patsiendiga toime tulemiseks? Huvi korral anna sellest teada e-posti aadressil suicidology@suicidology.ee.
Akuutse suitsiidiriski indikaatoriteks peetakse rõhuvaid suitsidaalseid mõtteid, lootusetuse-, abituse- ja süütundeid, tugevat tahet surma eesmärgil tegutseda, impulsiivsust, narkootikumide või alkoholi kuritarvitamist ning otseseid ja kaudseid vihjeid suitsiidile või suremisele.
Perearst peaks küsima otse, kas patsiendil esineb enesetapumõtteid, kas ta on mõelnud enda tapmise peale või teinud selleks konkreetse plaani. On tõestatud, et suitsidaalsuse kohta küsimine ei pane suitsidaalset inimest end tapma. Tegelikult võib suitsidaalsuse kohta küsimine kriisis inimesele olla isegi kergenduseks, andes võimaluse oma muredest rääkimiseks.
Kui patsient on suitsidaalne, püüa kaasata patsiendi pereliikmeid ning tagada, et patsiendi eest hoolitsetaks ja ta ei jää üksi. Perearstil tuleks suitsidaalse patsiendiga kohtuda lühikeste intervallide tagant.
Suitsiidiriski hindamine on raskemate juhtumite puhul kriitiline. On oluline, et perearst oskaks suitsiidiriskiga patsiente ära tunda.
Kas soovid parandada oma oskusi suitsidaalse patsiendiga toimetulekuks? Kui jah, siis anna oma soovist märku e-posti aadressil suicidology@suicidology.ee.
Mida peaksid farmatseudid teadma?
Farmatseut peaks teadma peamiseid depressiooni puudutavaid fakte, et kindlustada patsientide heaolu ja tervis.
Maailma Tervise Organisatsiooni Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK-10) alusel on depressiivse episoodi kriteeriumid: sümptomite kestus vähemalt kaks nädalat, vähemalt kahe põhisümptomi esinemine kolmest ja vähemalt kahe lisasümptomi esinemine seitsmest (vaata joonist).
Vastavalt RHK-10 jaotusele, on depressiooni eri liigid kodeeritud järgmiselt: F31- bipolaarne meeleoluhäire, F32 – depressiivne episood, F33 – korduv depressiivne häire, F34.1 – düstüümia, F06.3- orgaanilised meeleoluhäired.
Farmatseudina võid Sa osata tähele panna depressiooni tüüpilisemaid sümptomeid. Kuid on ka teisi haigusi ja elusündmusi, mis võivad esile kutsuda sarnaseid reaktsioone. Allpool on välja toodud mõned depressioonile iseloomulikud tunnused ning võrreldud neid stressireaktsiooni ja tavalise kurbuse (mida inimesed ikka aegajalt kogevad) tunnustega.
Mida saab farmatseut teha?
Olenevalt patsiendi seisundist saab farmatseut suunata abivajaja sobiva ravi juurde. Kui patsient pöördub Sinu poole enne kliinilise diagnoosi saamist, võid Sa tema terviseseisundi kohta küsida – mõistmaks, milliseid ja kui tugevaid depressiooni sümptomeid tal on. Kui see tundub vajalik, soovita tal diagnoosi täpsustamiseks minna perearsti või psühhiaatri vastuvõtule.
Farmatseudina ei ole küll Sina see, kes inimest ravib, kuid Sa võiksid olla valmis depressioonist rääkima ning tekkida võivatele küsimustele vastama. See julgustab patsienti abi otsima / ravi jätkama.
Enamasti pöörduvad inimesed Sinu poole selleks, et medikamentoosse ravi osas nõu küsida. Sageli on inimestel ravimi kasutamisega seonduvaid hirme või väärarusaamu. Levinuimad hirmud või väärarusaamad, mis antidepressantide kasutamisega seonduvad on hirm sõltuvusse jääda ning hirm, et antidepressandid mõjutavad iseloomu. Need on kõik müüdid, mille Sina farmatseudina kummutada saad.
Samuti arvab osa inimesi vastupidiselt tegelikkusele, et bensodiasepiinide kasutamine on ohutum ning nende kasutamisega seondub vähem kõrvalmõjusid. Sinu võimuses on ravimite kasutamisega seonduvate kõrvalmõjude ja riskide osas inimeste teadlikkust tõsta.
Piisav medikamentoosne ravi.
Depressiooni medikamentoosne ravi peab koosnema akuutsest ravist ehk haiguse sümptomite leevendamisest või allasurumisest (tavaliselt 6-12 nädalat) ning nii-öelda järelravist (seisundi stabiliseerumisele järgnevad 6 kuud), mille eesmärk on relapsi ärahoidmine. Korduva depressiivse häire ja ravile raskesti alluvate juhtumite puhul võib järelravi kesta isegi aastaid. Raviplaanist kinnipidamine on väga oluline – ka siis, kui seisund paraneb kiiresti. Ravi enneaegselt katkestanute hulgas (enne järelravi lõppu) esineb relapsi kaks korda sagedamini.
Antidepressandid:
- Patsiendile on oluline selgitada, et need ei tekita sõltuvust ega põhjusta isiksuslikke muutusi
- Patsientidele tuleb selgitada, et tuleb olla kannatlik – antidepressandid ei mõju koheselt (esimesed paranemise märgid ilmnevad tavaliselt 2 – 4 nädala möödudes), kuid mõned kõrvalnähud (näiteks iiveldus SSRI preparaatide kasutamise puhul) võivad tekkida koheselt
Uinutid/Rahustid:
- Antidepressantidel põhinevale ravile lisaks võib neid kasutada lühikese perioodi jooksul – näiteks esimese kahe nädala jooksul, mil antidepressandid mõjuma hakkavad
- Sõltuvus tekib kergesti
- Jätkuval kasutamisel on vaja sama efekti saavutamiseks doosi suurendada, võõrutusnähud
- Neid tuleks kasutada ajutiselt ja akuutsete kriiside puhul – leevendamaks inimese kannatusi, ärevust, unetust ning vähendamaks suitsiidiriski
Neuroleptikumid:
- Kasutusel peamiselt skisofreenia ravis
- Kasutatakse ka psühhootilise depressiooni puhul – enamasti antidepressantidega kombineeritult
- Mõningaid kasutatakse väikestes annustes ka rahustitena (näiteks Kuetiapiin) depressiooni või ärevushäire ravis
- Sõltuvuse tekkimise risk puudub
Epilepsiaravimid:
- Klassikaliselt kasutatakse epilepsia ravis, neil on tuju stabiliseeriv mõju
- Soovitatakse bipolaarse depressiooni ja maania raviks ning ennetamiseks
Naturaalsed antidepressandid:
- Naistepuna (näiteks St. John’s Wort), mille puhul soovituslik doos on umbes 500-800 mg. Sarnaselt sünteetilistele antidepressantidele, on mõju peiteaeg umbes kolm nädalat. Raviarstiga tuleks konsulteerida ravi pikkuse ja paralleelselt võetavate ravimite osas
- Teiste võimalike looduslike antidepressantide (nagu omega-3 rasvhape) efektiivsuse osas puuduvad tõendid
Täpne neurokeemiline väärtalitlus, mis depressiooni puhul tekib, ei ole teada. Antidepressandid tunduvad suurendavat neuronite vahelistes sünapsides neurotransmitterite serotoniin ja noradrenaliin taset. Samal ajal on hiljutised uurimused näidanud, et antidepressandid vähendavad neuronite aktiivsust ajutüve locus coeruleuses piirkonnas, kus noradrenaliini neuronid asuvad. Samuti suurendavad antidepressandid neurotrofiili BDNF taset, mis osaleb neurogeneesis ja parandab aju plastilisust.
Nagu kõikidel ravimitel, on ka antidepressantidel kõrvalmõjusid. Iga inimene reageerib ravimitele erinevalt ning erinevatel ravimitel võib olla erineval määral kõrvaltoimeid. Sageli kogevad patsiendid kõrvalnähtusid esimesel nädalal peale antidepressantravi alustamist: rahutus või unisus, suukuivus, iiveldus või „imelik enesetunne“. Paljusid kõrvalnähtusid saab leevendada lihtsa dieedi või füüsilise aktiivsuse abil.
Reeglina hakkavad antidepressandid enesetundele positiivset mõju avaldama 2-6 nädalat peale ravi alustamist, kuid kõrvalmõjud kipuvad tekkima kohe ravi alguses. See võib olla väga frustreeriv ning põhjustada ravi katkestamise. Farmatseudina saad Sa patsienti hoiatada, et kõrvalmõjud võivad tekkida kiiresti, kuid kinnitada, et need vaibuvad. On oluline rõhutada, et nad ei jätaks ravi pooleli ning pöörduksid oma murede ja kaebustega raviarsti poole.
Vaatamata antidepressantide tõestatud efektiivsusele, seondub nende kasutamisega ka mitmeid müüte.
Sulle võib olla kasulik teada järgmist:
Miks ravimid?
Mõned inimesed imestavad, kuidas ravimid saavad neid aidata sellise häire puhul nagu depressioon – eriti kui nad teevad stressirohket tööd, kui neil on probleeme suhetes või keeruline elusituatsioon. Muidugi ei saa ravimid neid probleeme lahendada, kuid antidepressandid “sunnivad” depressiooni sümptomid vaibuma, mis omakorda võimaldab inimesel oma probleemidele lahendusi näha ning nende lahendamise nimel aktiivselt tegutseda. On oluline, et patsient tunneks end medikamentoosse ravi osas kindlalt ja mugavalt – see aitab kaasa raviplaanist kinnipidamisele.
Antidepressantide omadused:
- Antidepressandid ei tekita sõltuvust
- Antidepressandid ei muuda inimese iseloomu
- Antidepressandid ei ole stimulandid ega rahustidd ravimid ning neist ei jää „pilve“
- Antidepressandid mõjutavad peaaju transmittereid (virgatsaineid)
- Antidepressandid ei mõju koheselt
- Antidepressandid ei ole antipsühhootikumid
Antidepressandid ei toimi otsekohe
- Hoolimata ravimi igapäevasest manustamisest, võtab parema enesetunde tekkimine aega
- Tavaliselt hakkavad esimesed parenemise märgid ilmnema 2-6 nädalat peale ravi alutamist
- Kõrvalmõjud võivad tekkida kohe, kuid on enamjaolt ajutised
Depressioon ja suitsiid on omavahel tugevalt seotud: 10-15% inimestest, kes kannatavad raske ja korduva depressiooni all, surevad enesetapu tagajärjel. Hinnanguliselt 40-70% depressioonis inimestest on suitsidaalsed (mõtlevad enesetapust või käituvad ennast kahjustavalt). Üle 90% enesetapu sooritanutest kannatasid mingi vaimse tervise häire all – kõige sagedamini depressiooni. Akuutse suitsiidiriski indikaatoriteks peetakse otseseid ja kaudseid vihjeid suitsiidile või suremisele.
Suitsidaalsete mõtete ja käitumise kohta võib olla raske ja ebamugav küsida. Kui Sulle tundub, et sellest võiks kasu olla ning patsient näib olevat valmis on mõtetest või muredest rääkimiseks, püüa luua privaatse vestlemise võimalus (mõni koht, kus teised kliendid teie juttu ei kuule). Kui Sulle aga tundub, et inimesel on tõsised enda kahjustamise mõtted, suuna ta erakorralise meditsiini osakonda või helista hädaabinumbril 112 või politseisse numbril 110.
Ravimite üledoos on levinud suitsiidimeetod, mida kasutatakse nii otsese kui kaudse surma põhjustajana. Ravimite üledoos otsese surma põhjusena tähendab surma mürgistuse tagajärjel. Ravimite üledoos kaudse surma põhjusena tähendab ravimite manustamist letaalsetemate suitsiidimeetodite hõlbustamiseks (kõrgustest hüppamine, uppumine, poomine).
Ravimite üledoos on kõige levinum suitsiidimeetod nii meeste kui naiste hulgas. Selle üheks põhjuseks on ravimite kui suitsiidivahendi kerge kättesaadavus (esmatasandi arstiabi, käsimüügiravimite kaudu). Kõige sagedamini kasutatakse suitsiidi sooritamiseks uinuteid ja rahusteid, aga ka valuvaigisteid. Osades riikides on seatud piirangud ravimipakkide suurustele, et vältida ohtlike ja surmavate dooside kättesaadavust ühest pakist.
Farmatseudina saad Sa ravimite väärkasutamise ennetamisele kaasa aidata – olles tähelepanelik ja rääkides patsiendiga, kes soovib osta suures koguses ravimeid. Eriti tähelepanelik tuleks olla siis, kui patsiendile on välja kirjutatud rohud, mis võivad ka väikeses koguses surmavad olla (näiteks kolmetsüklilised antidepressandid, liitium).
